September ongi lõppenud, ühtlasi lõppes ka 39. nädal aastas ning saanud on täis esimene kuu minu Weekly postitustesarjast, mis on läinud käima täies hoos. Selles postituses võtan kokku nii viimase nädala, kui ka septembrikuu. 39. nädal oli väga-väga kiire nädal. Seda aimasin juba eelmise nädala Weekly postitusi kirjutades, ent ma ei osanud arvata, et nädal tuleb oodatust veelgi sündmusterohkem. Mul oli plaanis lõppenud nädalal vähemalt ühe postituse vahele lisada, kui kiired tegemised sõid juba oma aja ära, seetõttu olengi jõudnud oma iganädalase postitustesarja järjekordsele ringile. Mõtlesin tegelikult hakata nädalat kirjutama juba esmaspäeval ja nii iga päev järjest, kuni weekly postituse avaldamiseni välja, et siis mitte unustada ära nädala tähtsamad ja olulisemad tipphetked, kuna nädal oli tõesti sündmusterikas, ent siiski nappis aega - võibolla isegi mitte, aga vähemalt väsimust tundsin ma pea igal õhtul voodisse minnes.

#KatkisteTeksaste Esmaspäev

Jõuamegi siis taas esmaspäevale, kui hommikul ärgates tuli meelde see vana hea kooliminek, millest ei saanud üle ega ümber. Hommikused rutiinsed tegevused tuletasid meelde, et kätte on jõudnud uus nädal. Esmaspäev sai minu jaoks nimetuse katkiste teksaste esmaspäev, sest ma panin hommikul jalga katkised teksad ja bussis kooli sõites märkasin et pea igal teisel olid jalas samasugused teksad - katkise lõikega. Mul on ikka kombeks, et igal nädalal riietun erinevalt - nii märkavad koolis ja ümbruskonnas inimesed minu puhul alati uudsust ja vahelduvust. Mulle meeldib teadupärast riietuda vastavalt meeleolule ja tujule, kuid mulle ei meeldi kanda samu riideid iga päev. Kuna esmaspäeva hommikul oli väga palju stiilikaaslaseid, tundsin, et pean päevale andma sellise nimetuse. Etterutates võib öelda, et õhtul koju minnes sain ka rohkem seetõttu tähelepanu ja mu kasuisa ikka viskas nalja, et "noh, kukkusid jälle?" Päeva teisel poolel, kui kool pidi lõppema, oli mul ÕE koosolek. Kusjuures, ma sain sellest teada alles päeval, ma tundsin, et ma olin suht pettunud, et keegi Facebooki grupis sellest midagi ei kirjutanud - õigemini - välja kuulutanud ja seetõttu olin ma ka üllatunud. Ma teadsin, et mul on õhtul tantsutrenn ja koosolek algab just sellel ajal, kui mul jääb aega enne tantsutrenni, ent isegi vaatamata sellele et ma tulin poole koosoleku pealt ära, jäin ma siiski tantsutrenni hiljaks. Ma olin sisemiselt tõsiselt pahane nii enda, kui teiste peale. Ehkki enda peale pidanuks vist isegi rohkem pahane olema, sest mina olen ju see, kes endale miljon kohustust võtab, et vabat aega võimalikult palju enda elus põletada ja ennast seeläbi siduda erinevate tegevustega. Hilinemist pikendas ka veel see asjaolu, et sellel ajal olid linna tekkinud kohutavad ummikud ja ma tundsin juba et peaksin alla andma ning trenni mitte minema. Ma olin kahevahel, et mida teha, kas pigem ei läheks, või läheks, aga jääks hiljaks kuskil 20 minutit, tekitades teistele ja ka endale tüli, et jään harjutustest maha. Otsustasin siis ikka ära, et lähen - parem hilja, kui mitte kunagi! Mõeldud, tehtud. Tagantjärgi isegi ei kahetse, sest trenn oli tõesti vahva ja minu hilinemine oluliselt kedagi ei häirinud, ega ka mind, sest ma jõudsin kenasti teistele järgi. Ma tundsin küll ennast veidi kohmetult, sest ma olin jõudnud selleks hetkeks, kui harjutati juba läbi sammuharjutused ja minu vähene harjutamine ja oskused hakkasid siin minule ainult piinlikkust teiste ees valmistama, sest ma arvasin, et kõik naeravad ja mõtlevad, et kust see tobu küll tuleb! Aga tegelikult tundsin, et mul läks juba paremini, kui eelmised korrad, sest oma sisemistele kompleksidele vaatamata ma säilitasin endas siiski enesekindluse. Harjutasime siis polkat ja täna olin ma tantsupartneriks juba rohkem kui ühele, sest naiste ülekaal oli üsna suur ja ma ei julgenud ka tegelikult oma eelmisele partnerile otsa vaadata, sest kartsin näha tema pilku, kui ma olen käimas nädalas trennides ainult korra. [caption id="attachment_4186" align="alignright" width="169"]

SnapChati snap[/caption]

Nädala esimene pool pakkus huvitavat arutelu majanduse ja inflatsiooni teemadel

Nagu mainitud, siis lõppenud nädalal plaanisin ma lisada ühe postituse teemal, mis äratas nädala esimesel poolel väga erilist tähelepanu ja mida millega ma olen ka varem korduvalt kokku puutunud. Mitte küll otseselt, aga kaudselt. Mulle jäi silma üks postitus Facebookis, mille oli kirjutanud minu vana hea tuttav. Aga postitus iseenesest ei olnud väga silmatorkav, mõtlesin lihtsalt huvi pärast lugeda kommentaare, et postituse all just need pakkusid mulle suuremat tähelepanu, kui postitus ise. Postituse autori Facebooki sõbrad arvasid, et töötades klienditeeninduses, peaksid nemad saama suuremat palka, mida praegu vastavas sektoris töötajatele makstakse. Minu hari muutus eriti punaseks siis, kui ma lugesin häirivat kommentaari, kus Eesti inimesed ootavad üle enda võimete ja Eesti majandust arvesse võttes keskmisest kõrgemat töötasu. Jutt oli siis 1500-eurosest töötasust, mida kommenteeris üks kasutaja, kes ei olnud nõus tulema tööle väiksema palgaga. Mul tekkis küsimus, et kas inimesed tõesti on nii väheambitsioonikad ja laisad, et ootavad mugavat jõukust, ise ühiskonda midagi panustamata? See oli nädala esimesel poolel minu jaoks kuum teema, millesse ma alustasin agaralt oma arvamuse avaldamist. Siin on ka lühikene väljavõte kommenteerijatest ja minu reaktsioonidest kommentaatoritele. [caption id="attachment_4172" align="aligncenter" width="544"]

Diskussioon Facebookis[/caption] [caption id="attachment_4175" align="alignnone" width="539"]

Väljavõte debatist Facebookis[/caption] [caption id="attachment_4176" align="alignnone" width="539"]

Väljavõte debatist Facebookis[/caption] [caption id="attachment_4177" align="alignnone" width="539"]

Väljavõte debatist Facebookis[/caption] Teisipäeval unustasin sootuks viimased tunnid, läksin koolist ära varem, kui pidanuks. Samas ega ei saa ka öelda, et sellest väga palju midagi hullu juhtus, lihtsalt sain rohkem aega õhtul logeleda. Ilmselt oligi see teisipäev minu jaoks viimane lühikene teisipäev, sest nüüd oktoobrist on ka teisipäeva õhtud minu jaoks reserveeritud lisamatemaatikakursuste päralt kooliga seoses. Ma jäin teisipäeval peale kooli uinakusse nii, et ärkasin alles õhtul veidi enne seda, kui ma oleksin pidanud minema juba voodisse. Selline veider väsimus valdas mind tol päeval, nii et ma jäingi siis päris hilja magama. Kuigi kolmapäeva hommikul oli mul suur uni, ei tundnud ma üllataval kombel erilist väsimust, sest magada sain ma ju päris vähe, aga siiski vedasin ennast reipalt kooli. Ainult õudne oli mõelda sellele, et õhtul pean veel tööle minema ja seda siis ööseks.

Emotsionaalne kolmapäev. Rahvusvaheline turismipäev. #WTD2017 #IY2017 #TravelEnjoyRespect #SDGs

Oleme jõudnud nädala keskele. Et ma juba arvasin, et nädala sees on vähe tööd öösel tööl, hakkan ma endale õppimist kaasa võtma. On ju suurepärane võimalus vaiksel kellaajal rahulikult nokitseda ja teha ära sealjuures kõik kodutööd, mida annab teha. Aga pettumus oli õhtul suur, kui tööle jõudes märkasin, et mulle on antud üks lisaülesanne, mille peaksin nagu ideaalis jõudma ära teha hommikuks. Või siis - võiksin. Aga kuidas ma siis ei võiks, kui mul pole peale selle argumendi, et öösel saaksin õppida, midagi muud lisada. Nii et vastu ma vaidlema ei hakanud ja nagu ikka, kui mulle mingeid ülesandeid omistatakse, ma teen ära. Tegemist oli siis ühe uudiskirjade loosisedelitega, mida on hoitud hotelli fuajees juba pikki kuid ilma et postkasti sisu oleks keegi kontrollinud. Loosisedelitele pidi kirjutama enda kontaktandmed ja siis võisid võita tasuta öö hotellis, ent hotelli kasu oli see, et nemad said oma uudiskirju uuendada sellel teel. Seega mina pidin siis tegema müügi ja turunduse tööd, sorteerides välja e-posti aadressiga sedelid ja sorteerima need nii, et erisooviga külalised oleksid tavakülalistest eraldatud. See töö oli mahukas, sest sedeleid oli sadu, kui mitte üle tuhande. Aga et see töö oli tohutult pettumus mu jaoks, sain ma sellest endale hiljem rahulolu enda üle, sest ma tundsin uhkust et vaatamata lisatööle ja sellele et põhitöös oli ka palju ülesandeid täita, jõudsin ma kõik ära teha, mida ma alguses ei arvanud nõnda olevat. Muidugi, õppimine jäi tol õhtul järjekordselt tahaplaanile. Aga uhkust võisin ma siiski tunda, ega ole halba ilma heata! [caption id="attachment_4179" align="aligncenter" width="750"]

"Emotsionaalse kolmapäeva" põhjustajaks oli üleliigne töökoormus.[/caption] Kolmapäev oli ka rahvusvaheline turismipäev! Nagu Maailma Turisminduse Organisatsioon (World Tourism Organization - http://wtd.unwto.org/) kirjutab, siis turism ei avalda ainult sektori majanduskasvu, vaid see parandab ka inimeste elukvaliteeti.

Selles mõttes pakub 2017. aasta ülemaailmne turismipäev unikaalse võimaluse tõsta teadlikkust jätkusuutliku turismi panusest arengusse avaliku ja erasektori otsustajate ja rahvusvahelise üldsuse vahel, kutsudes kõik sidusrühmad üles tegema koostööd, et muuta turism positiivseks muutus

- seisab nende kodulehel. Turismindus on oluline märksõna ka minu elus, sest ma töötan turismindusega tegelevas ettevõttes, kus kohtan väga erinevaid inimesi väga erinevatest maailma osadest. See annab ka mulle paremat võimalust tutvuda sealse kultuuriga, olla oma riigi eestkostja ja võõrustaja ning võimaldab arendada keeleoskust.

Happy, happy, happy... world tourism day to you all! Hugs and kisses from team Estoria! 💙 #soloestoria #storyhotel #designhotel #worldtourismday #hotellife #visittallinn #visitestonia @sokoshotels

Публикация от Solo Sokos Hotel Estoria (@soloestoria) Сен 26 2017 в 10:37 PDT

↑ Minu kolleegid tähistamas rahvusvahelist turismipäeva "World Tourism Day"

Uuesti "blond"

Neljapäevane päev oli siis üks tegusamaid, sest vaatamata sellele et ma olin kolmapäeva öösel vastu neljapäeva tööl, olin ma juba neljapäeva pärastlõunal teel linna, kus mul oli vaja minna juuksurisse, sest nädal tagasi lükkasin ma oma juuksuriaja nädala võrra edasi, lõppenud nädalasse, kuna aeg sai valesti broneeritud, sest töömaht pidi olema suurem seoses juuste blondeerimisega. Sellest on nüüd rohkem kui neli kuud möödas - viimati ja esimest korda tegin ma selle julge sammu oma sünnipäeval mais, kui ma värvisin tuka blondiks. Tahtsin näha ja katsetada, et kuidas see mulle sobib. Tulemus oli hea ja mulle meeldis väga, kuid kuna kuudega juuksuris käies värv hakkas hääbuma, tuli mul teha oma tukk uuesti üle. Seekord siis tulemus oli päris julge, ent ma sain palju positiivset tagasisidet ja komplimente. Selline see siis näeb välja enne ja pärast: [caption id="attachment_4183" align="alignnone" width="540"]

ENNE[/caption] [caption id="attachment_4184" align="alignnone" width="540"]

PÄRAST. Neljapäeva õhtune SnapChati ja Instagrami "Story" postitus.[/caption] [caption id="attachment_4185" align="alignnone" width="540"]

PÄRAST. Neljapäeva õhtune SnapChati ja Instagrami "Story" postitus.[/caption] Ma sain neljapäeval magada ehk kõige rohkem paar tundi, kuid väsimust ma endiselt ei tundnud. See tekkis alles õhtul koju jõudes, kui ma pingutasin selle nimel, et kohe magama ei jääks. Mul oli peale juuksurit ka pesupesemis päev ja mul kulus niimoodi askeldades ära terve päev, pärast mida oli mul taas neljapäevane kooriproov. Selle nädala kooriproovis harjutasime me läbi Peterburi kava, mille esinemine ootab meid peagi ees. Tegemist on suure ja tähtsa projektiga, mis toimub konkurssi raames. Sinna on oodata mitmeid koore Eestist ja mujalt, kusjuures igal kooril on antud oma kava esitamiseks 15 minutit. Kuna tegemist on konkurssiga, on meie osa seal päris vastutusrikas, tahame ju ikka edasi pääseda ja kui hästi läheb, jääme me Peterburgi päris mitmeks päevaks, et anda veel kontserte. Peterburi kontsert sealses Õigeusu katedraalis peaks toimuma juba eelseisval detsembril. Aga peagi tuleb tegelema hakata juba selle ettevalmistamisega, sest vähe sellest et kava peab olema hästi ja professionaalselt läbi lauldud/harjutatud, peame läbima ka endast mitteolenevaid protseduure, nagu näiteks viisa taotlemine, mis ise juba võtab aega eeldatavalt üle kuu aja. Vahelduseks tõsisematele teemadele ja pingsatele kavaharjutamistele, sai möödunud neljapäeval ka palju nalja. Dirigent rääkis, kuidas ta käis Estonias vaatamas ühte ooperit, kus kohale oli tulnud palju noori ja eakamaid, kes seal parasjagu korraldasid tsirkust. Teema sai alguse sellest, kuidas meie koori president tõi meile šhokolaadi komme terve vaagna täie, millest me siis endale peotäie krahmasime. Et aga meil oli vahepeal kümne- minutiline vahepaus, saime me kõik soovi korral komme põske pista, kuid pausi lõppedes oli veel neid, kes tasakesti krabistasid kommipaberit, et ahvatlusele alla anda. Selle peale dirigent oli öelnud, et me peaks laulmise ajal tegelema laulmisega, mitte kommi söömisega, tuues võrdluseks just need näited, mida hiljuti ja varasemalt tema koges teatris, kui vanad mutikesed sihikindlalt üritavad kontserdi ajal kommipaberit salaja avada ja tekitades sellega tülikat krõbinat. Samas tõi ka humoorika näite, kuidas teatrietenduse algusel tulede kustudes saali valgus ei kustu, sest paljud kutid kes seal kohale on tulnud "ilmselt oma neidude sunniviisilisel ja kohustuslikul" kutsel, istuvad õhinal oma telefonides, mille valgustus on nii hele, et täidab ka tulede kustudes saali valgusega. Väga humoorikate žestide ja emotsioonide saatel oma kogemusi kirjeldades sain ma ikka korralikul õhinal naerda. Sest tõsi - olen ka ise seda tähele pannud ja millegipärast pole see üldse imekspandav, et selle asemel et tulla teatrisse etendust vaatama, on mõned kes sinna viidud sunniviisiliselt, passivad hoopis telefonis ja kui neid on seal ikka väga palju, siis pole ka imestada et olgu see kommipaberit shikindlalt avav vanamutike või hoopis telefonis Facebooki ajajoont keriv noor, häiriv on ta ühes või teises mõttes igal juhul.

"Poliitiline melu" Tallinnas

[caption id="attachment_4181" align="aligncenter" width="770"]

Tippkohtumine Tallinnas seisatas mitmel korral liikluse. Foto: postimees.ee[/caption] Meist paljud on ilmselt kursis lõppenud nädalal toimunud tähtsast poliitilisest kohtumisest Tallinnas tähtsate riigijuhtide ja teiste EL juhtidega kultuurikatlas. Et see oli ka omajagu minu jaoks selline suur ja meeleolukas sündmus, puudutas see ometi meid kõiki kas otseselt või kaudselt. Seda võiks ka nimetada nädala tippsündmuseks, kui kohale tulid lisaks paljutele tähtsatele külalistele ka saksa asekantsler Angela Merkel. Tegemist oli siis sedavõrd suure sündmusega, et sellest oli juttu pea igal poole, isegi kooriproovis. Kuna ma juhtusin olema just nende liikumisteede epitsentris, ehk siis kesklinnas, nii tööle tulles kui ka kooriproovi minnes ja sealt tulles, puutusin ma ikka kokku sagedaste liiklusseisakutega, aga tunda seda niivõrd palju ei olnud, sest palju ma liikusin ka jala ja ühistransporti kasutasin suhteliselt vähe. Minu esimene kokkupuude oli liikluskaoses juba siis, kui ma liikusin juuksurist pesumajja, mööda Tartu maanteed. Aga ka Narva maantee, kustkaudu pärast koorproovi lõppu tähtsad saadikud Kadriorgu neljapäeva õhtul sööma asusid, oli liikluseks pisteliselt suletud. Kõige selle juures juhtusin nägema ka Merkeli autot, tegin mitmeid videosid ja pilte toimunud olukorrast. Et Tallinnas oli suur digitippkohtumine kahel järjestikusel päeval - neljapäev ja reede, siis reedel ma liiklusseisakuid väga palju ei kogenud, kuna olin nii reedel kui ka laupäeval seekord täispikad päeva tööl. Minu jaoks tekitas tippkohtumine väga palju vaimustust, sest oled ju ikka kuulnud palju EL teemadel uudiseid tähtsatest riigijuhtidest ja teistest ametnikest, kuid tunda, et nad on Sinust vaid mõne kilomeetri kaugusel eemal, on ikka eriline tunne küll. Selline ületurvatud olukord, kus tähtsad inimesed sõidavad uhketes autodes ja politseid ning turvatöötajad on ees ja taga, tekitas ka endale tunde, et tahaks kunagi samuti nii kaugele jõuda, kui Sinu käes on tähtsad otsused ja valikud. Aga samas selline "turvatud" tunne võib ka palju röövida Sinu isiklikku privaatsust. [video width="720" height="1280" mp4="https://blog.reinaldudras.ee/wp-content/uploads/2017/10/2-12094046_286864721816458_790734570461855744_n-1.mp4"][/video] Nädala lõpp möödus puhates ja töötades. Oli esimene nädala vahetus sellel hooajal, kui ma öösel ei töötanud, ent päevgi oli selleks piisavalt pikk ja tegus, et oli tunda, et tööd sai kõvasti tehtud. Tõmban lõppenud nädalaks joone alla ja lõpetan selle postituse. Loodetavasti sain nädala pingsad ja tihedad sündmused kenast kõik kirja, nii et ma ei pea pärast viskama mütsi ja vanduma, et midagi olulist jäi krjutamata. :D Aga isegi kui midagi peaks meenuma, panen selle kirja juba järgmisesse weekly postitusse. Alanud nädalal sõidan ma üheks ööks Rakverre, seda siis reedel, 6. oktoobril ja neljapäeval, 5. oktoobril on juba õpetajate päev. Ärge siis unustage oma kallitele õpetajatele lilli tuua! Kui ma saan aega, siis vahepeal kirjutan kindlasti midagi huvitavat. Postitustele igasugune tagasiside ja arvamus on oodatud, nii saan järgmised postitused teha veelgi põnevamaks ja huvitavamaks! Seniks ilusat oktoobrikuu algust! Nädala 39 põhilisemad ja olulisemad teemad/sündmused minu jaoks olid:

Eesti elanike ootused majanduse- ja inflatsiooni kasvuks Facebooki pingsas debatis;
Euroopa digitippkohtumine Tallinnas;
Uus soeng.

Minu septembrikuu uued lemmikud:

#KatkisteTeksaste Esmaspäev

Nädala esimene pool pakkus huvitavat arutelu majanduse ja inflatsiooni teemadel

Emotsionaalne kolmapäev. Rahvusvaheline turismipäev. #WTD2017 #IY2017 #TravelEnjoyRespect #SDGs

Uuesti "blond"

"Poliitiline melu" Tallinnas

Ja lisaks... nädal 39 lemmiklugu: Aaron Carter "Sooner Or Later"