Ma lehvitan hüvastijätuks,
las kuivab pisar, mis veeremas palgel.
Teadke - siiski mälestus jätkub,
teadke - ma pole teist kaugel.

Head sõbrad ja sugulased. Kätte ongi jõudnud see päev, mil on lõpuks aeg jätta selja taha need vanad head tänavad ja pargipingid, kus sai istutud, jalutatud ja ikka mõtteid mõlgutatud. Aeg on võtta vastu uued väljakutsed, mis on kui tundmatu vesi, kuhu ma peagi hüppan. Kas ma sealt tulen tagasi elusa ja tervena, näitab aeg. Meie elud ongi usaldatud saatuse hoolde - olgu see kodumaal või võõrsil. Ega elus ei tea kunagi, kui sügavad on need veed, millesse me hüppame. Me ei tea, millised ohud meid ees ootavad. Noorte inimestena on aeg justkui rongiratas, mis veereb ja veereb ega ei peatu. Kuid kes usinalt liigub, see kaugele jõuab ja tema ees on avatud suuremad võimalused.

Nagu luuletuse esimestes ridades, ma lehvitan hüvastijätuks, las kuivab pisar, mis veeremas palgel, on iga hüvastijätt kurb moment meie elus. Kuid tegelikult pole see hüvastijätt, vaid hoopis millegi uue ja veelgi parema algus. Olgu öeldud, et meie kohtume veel ja teinekord vahemaa muudab meid veelgi lähedasemaks, sest koduigatsus ja meenutused aitavad meid ühendada ja suhteid tugevamaks ehitada.

Jõulud ja eelnev hüvastijätunädal sõpradega, mis jäid viimasteks päevadeks Eestis, olidd ühelt poolt minu jaoks kvaliteetaeg lähedastega, kuid teisest küljest nii tavaline, justkui igapäevane. See näitab, et ma ei ole teid unustanud, ma olen alati olemas, kuid kui tuleb ette vahemaa, on taaskohtumise rõõm veelgi suurem.

Elu on katsumused ja võitlus. Meie igaüks oleme nagu oma elu õnne sepad ja vundamendi rajajad. Kui oled noor, on vaja üles ehitada oma tulevik. Mõni kivi läheb paiga, teine paigast ära. Töökaid ja usinaid inimesi premeeritakse, sest kes ei ava enda ees võimalusi, neile jäävad uksed igavesti suletuks. Las ma avan siis oma uksed võimaluste ees, mis ootavad mind peagi Saksamaal. Olgu see täis õnne, rõõmu ja katsumusi, sest need, kes ei kannata, need ei oska rõõmu tunda omaenda saavutustest ja need kes midagi saavutavad, on edukad.

Mõnes mõttes ma lahkun Eestist, nagu pesast, kus olid ja on alati mu kõrval abivägi. Mu kallid sugulased ja sõbrad on siin alati mu kõrval, nii rõõmsatel kui ka rasketel aegadel. Kui ma täna lähen ära, tean ma, et nüüd olengi ma saatuse hoole all, vaid endast sõltuv. Aga see aitab mul ennast paremini tundma õppida, iseenast usaldada ja saada tulevikus oma eluga paremini hakkama. Me ei jää kaugeks. Just nii nagu teie olete minu südames, olen mina teile olemas ning vahemaa mis nüüd meid lahutama jääb, ei muuda meie vahel mitte midagi muud, alles jääb vaid igatsust kallistustest ja puudutustest.

Olge teie vaprad ja hoidke minu eest lippu kõrgel, nii nagu mina teie eest.

Minek on tulekust kurvem,
midagi ikka jääb maha, kõike ju kaasa ei võta,
kui Sa ka südamest tahad.
Mineja jälgedes rohi karedalt torkivaks muutub, kaasa ta võttis vaid valud, milliseid võtta ei suutnud.