See on minu esimene blogipostitus pärast pikka pausi. On nii kummaline taas kirjutada. Kunagi blogisin regulaarselt, kuid nüüdseks on sellest möödas juba mitu aastat – kui mitte rohkem kui kümnend.

Vahepeal oli mu veebileht maas, siis jälle üleval, siis taas maas jne. See lõputu nõiaring kestis pikalt. Lõpuks olen end ise taas programmeerinud stabiilsesse veebikeskkonda, kus peegeldan oma muljeid, mälestusi ja tegemisi. Blogimine on mulle alati südamelähedane olnud – see seob mu mõtted, tunded ja emotsioonid. See aitab mul oma emotsioone läbi elada, võtta aega iseendale ja vaadata tagasi möödunud hetkedele.

Üks neist hetkedest on minu reis Hamburgi 2025. aasta märtsi esimesel nädalavahetusel, mis on tähendusrikas kahel põhjusel – sel nädalavahetusel (8. märtsil) oli rahvusvaheline naistepäev ning samal nädalavahetusel sai lõpuks valmis (või peaaegu valmis) ka minu veebilehe reinaldudras.ee lõplik versioon. Kui keegi arvab, et Hamburgi esimesed fotod minu veebilehel on seotud selle reisiga või veebilehe avamise tähistamisega – siis ei. Täiesti juhuslikult langes see reis kokku teemaga, mida minu veebilehe praegune versioon väljendab – Hamburgi võluga. Täpsemalt on tegemist fotosessiooniga, mis toimus 2013. aastal. Just need fotod kaunistavadki hetkel minu veebilehte.

Kolmas kord Hamburgis

Tulles tagasi teema juurde – jah, ma külastasin Hamburgi tõepoolest uuesti ja seda juba kolmandat korda. Hamburg on Saksamaa suuruselt teine linn. Paljudele see linn meeldib, eriti paljudele minu tutvusringkonnas. Sageli ütleme Hamburgist rääkides „moi-moi“. Miks? Tõenäoliselt seetõttu, et nii inimesed seal üksteist tervitavad. Hamburg ei ole mitte ainult Saksamaa suuruselt teine linn, vaid ka oluline merenduse ja kaubanduse keskus ning ajalooliselt tähtis hansalinn. Inimesed on siin pigem reserveeritud, rahulikud ja mitte väga suhtlemisaldis. Samas peegeldab Hamburg ka oma salapärast poolt – seda, mida keskmine külastaja esmapilgul ei pruugi märgata – Reeperbahni ööelu.

Toidu tellimine moodsal viisil

On reede õhtu ja ma istun rongile, mis viib mind Hamburgi. See nädalavahetus lubab tulla lühike – vaid kaks ööd. Deutsche Bahn, mis mind sinna viib, väljub graafiku järgi ja jõuab ka õigel ajal kohale. Sellest kuulete tulevikus veel – Deutsche Bahni kohta võiksin kirjutada lausa eraldi artikli, aga mitte siin. Niisiis jõuan Hamburgi – on reede õhtu ja kõik on rahulik. Seejärel lähen hotelli, jätan oma asjad sinna ja suundun õhtusöögile. Midagi erilist ei ole – lihtsalt üks burgerirestoran. See sobib, olen veidi väsinud ega tunne isu millegi muu järele.

Laua juures tellimine käib seal veidi teistmoodi – esmalt istud lauda, skaneerid telefoniga laual oleva QR-koodi ja seejärel avaneb rakendus, kus saad oma tellimuse esitada. Olin sel nädalavahetusel Hamburgis koos ühe tuttavaga, kes tuli sinna Frankfurtist. Tellisime koos burgeri, kui õigesti mäletan. Tellimisprotsess oli omamoodi humoorikas – kui nii võib öelda. Igatahes meenutas see mulle minu viimast reisi Austraaliasse, kus Brisbane’is tellides valisid samuti rakenduses tooted, kinnitasid ostu, maksid ja seejärel toodi tellimus ilma pikema jututa lauda.

Meil oli sellega päris lõbus, sest alguses ei saanud me koodi sisestada, siis sisestasime midagi valesti ja lõpuks pidime kellegi appi kutsuma. Kuidagi me selle mõistatuse lõpuks lahendasime. Ülejäänud õhtu möödus rahulikult ja ilma eriliste sündmusteta.

8. märts – rahvusvaheline naistepäev

Laupäev oli selge, päikeseline ja kevadiselt soe päev. Noh… kui seda üldse soojuseks saab nimetada. Päikese käes oli isegi kerge kevadjopega palav, kuid varjus oli nii jahe, et kui päikese käest vaid särgi väel välja astusin, pidin jope alla ka pulloveri selga tõmbama.

Laupäev, 8. märts, oli naistepäev. Nagu mainitud, oli ilm rahulik, inimesed liikusid linnas ringi ja kõik tundus normaalne. Ja nii oligi. Samas toimus sel päeval ka naiste võrdõiguslikkuse teemaline meeleavaldus. Mitte kogu linnas, vaid teatud tänavatel, kust rongkäik läbi liikus. See meid ei häirinud. Olen Saksamaal elades sarnaste meeleavaldustega harjunud. Neid võib üsna tihti näha ka minu akna all Frankfurter Alleel.

Mõnikord mõtlen isegi, kas inimestel tõesti pole midagi paremat teha kui tänavatele minna oma õiguste eest võitlema. See annab ka teatud signaali ajakasutuse kohta – kui mul oleks nädalas nii palju vaba aega ja mul poleks sõpru ega lähedasi, kellega oma vähest aega jagada, siis võib-olla kaaluksin ka selliseid tegevusi. Kuid kas sellel kõigel on ka tegelik mõte, jätab samuti palju küsimusi õhku. Saksamaal on viimasel ajal olnud pidevalt streike ja meeleavaldusi, justkui rikutaks siin kõigi inimõigusi. Samas on maailmas nii palju riike, kus inimõigused on tõsise kahtluse all, ja siin kurdetakse üsna tühiste asjade üle, mis lihtsalt elu ebamugavamaks teevad. Kas naisi koheldakse siin ebaõiglaselt? Mina nii ei arva. Aga kui sina arvad teisiti, jäta oma arvamus kommentaaridesse!

Valge katedraal ja Reeperbahn

Igatahes, mida ma Hamburgis sel päeval veel nägin peale „naiste õiguste“? Käisin ühes katedraalis (ma ei mäleta selle nime ja ei hakka seda praegu ka telefonist otsima – kui see just väga oluline pole) ning õhtul jalutasin koos tuttavaga Reeperbahn’il. See on üks neist kohtadest, mida mainisin artikli alguses – Hamburgi nn ööelu keskus.

Mainin seda korduvalt, sest see on öösiti Hamburgi kõige külastatum paik ning rahvamassi ja müra poolest meenutab see veidi mõnd New Yorgi või Las Vegase tänavat öisel ajal. Päeval ei ole see nii rahvarohke kui öösel. Ööelu mõttes on see tuntud kui tänav, kus leidub palju baare, erootikapoode, bordelle ning ka mitmeid Hamburgi populaarseid ööklubisid. Samuti asub sellel tänaval üks Hamburgi vanimaid – kui mitte kõige vanem – politseijaoskond.

Sel laupäeval ma peole ei läinud, sest olin õhtuks kuidagi ebatavaliselt väsinud ja kogu nädalavahetus möödus üldse väsimuse tähe all. Tahtsin juba kell üheksa silmad kinni panna. Ma ei tea, kas see oli kevadväsimus või lihtsalt raske nädal selja taga – see oli ka minu esimene nädal pärast intensiivse saksa keele kursuse alustamist.

„Living Room“

Minu hotell oli väga väärikas. Peatusin pool-sviidis, mis oli avar, modernne ja ilusa vaatega. Hotelli sviidikülalistele oli mõeldud ka hubane elutoastiilis lounge nimega „Living Room“. Seal olid diivanid, väikesed lauad, väike baar, küünlad laudadel ning ruum oli sisustatud toataimedega. Väikeses nurgas oli ka suupistete ja jookide ala. See oli väga mõnus koht, kus istuda ja kellegi seltskonda nautida.

Peatusin Scandicu hotellis, mis asub umbes 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel Reeperbahn’ist. Scandic on Rootsi päritolu hotellide kett, mis kuulub Skandinaavia hotelliketti ning pakub majutust peamiselt Põhja-Euroopas, aga ka mõnes Kesk-Euroopa riigis, sealhulgas mitmes Saksamaa linnas.

Pühapäeval sõitsin tagasi Berliini. Seekord tekkisid Deutsche Bahniga taas probleemid – rong oli ülerahvastatud ja istekohti oli tõsiselt puudu. Rong ei saabunud ka õigel ajal. Aga millest me räägime – see on Saksamaal nii tavaline. Kirjutasin juba postituse alguses, et suureks üllatuseks kulges minu sõit Hamburgi plaanipäraselt. Kuid see on siin pigem erand – Saksamaal, kus rongid väljuvad õigel ajal ja kui nad saabuvad väikese hilinemisega, loetakse sedagi juba väga heaks.

Minu üks päev Hamburgis oli meeldejääv ja mõnus vaheldus. Hamburg ei ole mulle siiani päris südamelähedane, kuid kindlasti plaanin seda linna uuesti külastada – võib-olla järgmisel korral juba pikemaks ajaks.

📬 Ära jää olulisest ilma