Septembrikuu eelviimane nädal lõppes, ehk siis järjestikku 38 nädal aastas, millest blogisse postitasin vaid sellest 4 nädalat postitusi, kui kaasa arvata Eurovisiooniblogi, mis nüüdseks on võtnud tavalise blogi kuju. Aga kui ma hakkasin kirjutama nädala postitust, siis ma korraks mõtlesin sellele, kuidas seda lõppenud nädalat kokku võtta. Mul oli sellel nädalal väga kultuurne programm ja kui eelmine nädal oli mul üks päev selline, kus mul tõesti ei olnud mitte midagi plaanitud, olgu siis mainitud et tegemist oli mitte ainult nädalas ühe sellise päevaga, vaid see oli ka ühtlasi kuus selline ainukene päev, siis see nädal ei olnud mul logelemiseks reaalselt ühtegi päeva sellist, kus ma oleks saanudki rahulikult kodus olla. Esmaspäeval algas taas kool, õhtul oli mul juba tantsutrenn. Alustasin esmaspäeval uue raamatu lugemist (uskuge võ mitte aga ma tegin seda, arvestades et mulle üldse raamatud ei meeldi), mis kannab nimetust "Elukargus". See on kirjaniku Mati Sooniku raamat, mida on tunduvalt lihtsam lugeda, kui eelmisel aastal püstitatud eesmärk lugeda läbi Karl Ristikivi "Hingede öö". Need, kes vähegi mäletada kooliaegu, mäletavad, et tegemist ei olnud lihtsa teosega, ent kellele meeldivad sellised keeruka ülesehitusega teosed, leiavad sealt endale kindlasti midagi nauditavat lugemiseks. Aga miks tekkis mul siis huvi taas raamatut lugeda? Mõtlesin, et pean ennast sundima sellega, pean endast tegema haritud inimese, kes oskab lisaks laulmisele, tantsimisele, noodilugemisele ka käsitleda ilukirjandust. Aga mitte pelgalt raamatulugemisega ma ennast see nädal ei harinud, vaid nädala esimesel poolel viisin ennast kurssi ka Saksamaa ja Austria klassikutega romantismi ja ekspressionismi ajastust. Kuula Gustav Mahleri sümfooniat ja Claude Debussy orkestripalu. Seega nädala esimene pool oli üsnagi klassikaline, samas ka kultuurne, kui me räägime veel kultuursetest sündmustest nädala teisest poolest, kui toimus Kadrioru valgusfestival, millega täitus ka ühtlasti aasta sellest, kui tulin tagasi Kanada Calgary missionilt. Kui kiiresti ikka see aeg möödub, kui hakata nüüd analüüsima. Aga teid võib-olla ka kindlasti huvitab, kuidas mu esmaspäevane tantsutrenn möödus. Ma tegelikult tahtsin ka sellele pikemalt peatuda, kuid rääkides erinevatest teemadest, tekkis vahepeal tunne, et ma pean lihtsalt ruttama nädala sündmustest korraks mõned päevad ette, sest valgusfestival toimus ju kolmapäeval-neljapäeval, aga ma polegi veel rääkinud, mis toimus esmaspäeval ja teisipäeval.

Esmaspäeva õhtu oli siis sisustad sellega, et ma tegin kaasa oma esimese tantsutrenni.

Veidi pelgasin seda tantsutrenni, sest ma olin teistest maha jäänud seoses oma eelmise nädala liigesevaluga pärast pikka jooksu ja seetõttu olin pigem pealtvaataja. Neljapäeval olin aga kooriproovis, seetõttu ma läksin tantsutrenni veidi sellise pisikese ärevusega. Ma sain endale oma esimese tantsupartneri, kelleks oli üks tüdruk. Mind pandi esmaspäevast noortemate rühma, kus on põhiliselt kõik 16-19 aastased. Seega mul oli selline eriline meeldiv tunne, olla koos kõikide noortega. Oma meeldivaks üllatuseks nägin ma seal ka ühte noormeest, kellega mul juba esimesel päeval tekkis hea klapp ja kellega ma suhtlesin seal rühmas üldse esimesena. Kuna ma ei osanud eriti tantsida, oli mul sisemiselt tugev vastuolu kohe teiste seas juba õpitud tantse kaasa tegema. Ehmatusega, et nüüd pean tantsima neid samme, mida teised juba kaks järjestikust tantsutrenni oli harjutanud, teatasin kohmetult oma tantsupartnerile, et olen alles esimest tundi neid harjutusi kaasa tegemas ja palusin temalt mõistvat suhtumist, kui peaks midagi valesti minema. Veidi kohmetult neid samme kaasa tehes, oli õnneks mu tantsupartner mõistev ja püüdis minuga sammu pidada, õpetades jooksvalt kuidas ja mis tegema peab. Algul läks küll vasikas aia taha, kuid siis hakkas juba ka minu harjutus vedu võtma. Mul oli natukene halb tunne, et ma saan temaga tantsida ainult kord nädalas seoses sellega et ma pean neljapäeval tantsutrennid koori tõttu vahele jätma, kuid just siis sain ma endale hoo sisse ja tantsutrenni lõppedes tundsin, et olen väga palju juurde õppinud. Mu tantsupartneriks oli noor kena neiu, kes oli vaikne ja armas. Esimene tund aega me harjutasime niisama, tegime kõhulihaseid ja painutusi, teine tund aga möödus juba reaalselt tantsides. Trenni lõpus sai selgeks ka valsi tantsusammud, mis läks juba tunduvalt libedamalt. Õnneks ei olnud ma enda meeleheaks ainus, kellel sammud kippusid kogu trenni jooksul sassi minema. Eriti raske oli muidugi kohe algul, kui pidime kindla süsteemi järgi sammu pidama. Aga lõpuks kõik õnnestus. Nii ka lõppes see tantsutrenn, täis emotsioone ja vaimustust.

Teisipäev oli selline päev, kui ma sain peale kooli lõpuks ka rahulikult koju minna ja tegeleda kooliasjadega.

Mul oli vaja valmistada ette presentatsioon, millega pidin esinema kolmapäevases loengus kõikide teiste ees. Õnneks kuulajaid ei olnud palju ja ma saavutasin sellega oluliselt rohkem julgust. Ma olin kolmapäeva õhtul peale kooli jälle öises vahetuses tööl. Võtsin endale kolmapäeval ka lühema päeva, et peale kooli kodus rahulikult välja puhata, et öösel oleks energiat, sest neljapäeval oli mul ees tähtis üritus, kui pidin esinema kooriga lennusadamas toimunud Euroopa Rändevõrgustiku Aastakonverentis vastuvõtul. Ka kolmapäeva öö oli tegelikult küllaltki kiire ja teguderohke töö poolest, seega mul oli hea meel, et ma võtsin endale enne tööd puhkeaega. Ma olin sunnitud ka enda juuksuriaega edasi lükkama, sest see nädal oli mul plaan taas uue soengu teha, mis sai lükatud nüüd siis nädala võrra edasi järgmise nädala peale. Pärast pikka puhkamist oligi neljapäeva õhtul see pidulik hetk käes, kui esinesime lennusadamas.

Kui eelmine nädal sai mainitud, et Kivimäe koolis oli aastapäeva üritus, siis veidi rohkem pidulikum ja tähtsam üritus toimus see nädal lennusadamas, kui kohal olid tähtsad tegelased Brüsselist ja ka meie Kaja Kallas pidi olema seal.

Et see oli küllaltki tähtis üritus, oli meil nagu ikka tähtsatel üritustel pidulikud riided. Valge särk, lips ja mustad viigipüksid, millega olid kenast kõik seekord riietunud. Enne kontserdi algust me harjutasime lennusadama tehnilistes ruumides oma kava ja mulle veidi kohmakalt mõjunud proov tuli ka lõpuks hästi välja. Ma ütleks, et mu proov oli alla ootuste keskmine, sest me laulsime laule, mida ma polnud kunagi varem läbi laulnud, kui siis võib-olla ühe korra proovis, aga kuna meid kõiki uusi taheti ka kontserdil näha, olin ma ikkagi kohustatud tulema ja selle läbi tegema. Ei ütleks, et akustika oli lennusadamas just kõige parem, aga rasketes oludes me andsime oma kontserdi päris korralikult. Enne kontserdi harjutades ma olin enda suhtes skeptiline, sest noodilugemisega läks nagu läks, aga õnneks kontserdi ajal tundsin, et kõik oli super hästi. Muidugi kulmineerus õhtu pidulikult ka meie jaoks, sest peale kontserdi, kui lauldud sai ära kolm lugu, millest üks isamaaline lugu ja kaks inglise keelset lugu, pakuti ka meile head ja paremat, alates veinist konjakist kuni hõrgutavate salatite ja suupisteni. Seega tunne oli nagu oleks ise olnud tähtis tegelane ühes teistega, sest teiste tähtsate isikute kohalviibimine ja atmosfäär lihtsalt tekitasid sellise veidi ebatavalise ja pidulikuma tunde tavapäevadest, unustamata seda, et ma olin terve pika öö tööl ja hommikul väsinud.

Aga kohe meenus mulle samal õhtul ja eelmisel õhtul ka see, et Kadriorus toimus valgusefestival, millega täitus aasta minu misjonilt tagasitulekust.

Ja kuigi ma mõtlesin, et lähen sinna kasvõi neljapäeva õhtul (kuna see toimus esmakordselt mõlemal jäjrestikusel õhtul), ma siiski seda teha ei jõudnud, sest üritus lõppes ise juba varakult ära ja ma jõudsin koju isegi hilja õhtul. See õhtu oli õhtu, kui ma ka saatsin paljudele erinevaid pilte ja snappe. Loe minu selle nädala postitust nostalgilisest ööst siit [caption id="" align="aligncenter" width="1201"]

Foto: delfi.ee[/caption]

Nädala teine pool tõi tagasi mitmeid vanu mälestusi

Kuigi et ma olin reedel terve päeva tööl ja nädalavahetusel midagi erilist ei toimunudki, siis ikka juhtus midagi ootamatut, mida me tihti ei oska ette näha, sest elu ongi täis erinevaid üllatusi. Ma veel mõtlesin, et lähen reede õhtul välja, kuid peale tööd kirjutas mulle üks mu vana tuttav, kellega ma tutvusin ja kohtusin suvel ja kellega koos sai käidud ka laulupeol. Ma olin üllatunud, et see juhtus, aga siiski tegi see mu nädalavahetuse veidi erilisemaks. Kuigi ma olin kahevahel, mida reede õhtul teha, kuna ma olin laupäeva päeval vaba, siis üks pool ütles vastuoluliselt, et peaksin koju minema, teine pool aga andis mõista, et täna on ju reede õhtu. Ma küll füüsiliselt tundsin ennast laisana, ent mõtetes töötas minu teine pool, mis kibeles õue. Niisiis mõtlesin, et lähen temaga, kuid kuna ta pole peo inimene, siis ma ikka otsustasin koju jääda ja nii minna vastu laupäevasele öisele vahetusele vastu pühapäeva. Muuseas, laupäeval pidi tulema ka üks seeniorpere Eestisse, kes oli kunagi siin misjonit teeninud! Kokkuvõtvalt võib öelda, et see nädal oli tõesti tunda, et Eesti on Euroopa eesistujamaa, sest lisaks pidulikele sündmustele, mis leidis aset lõppenud nädalal, oli ka nädalavahetusel väga palju palju erinevaid inimesi, sealhulgas noori, kes ööbisid meie hotellis ja kandsid uhkusega Euroopa Liidu korraldatava programmi kaelapelu koos selliste badgetitega, mis näitavad, et nad osalevad konverentsil jne. See on vist tingitud sellest, et nüüd kui sügis on kätte jõudnud, toimuvad ka erinevad poliitilised kohtumised- ja üritused aktiivsemalt. Selle nädala lõpetuseks võin öelda, et mul oli täna väga huvitav jutuajamine ühe mu kolleegiga, kes rääkis nendest tähtsatest külalistest ja rääkis ka sellest, millised on nende institutsioonide, millesse nad kuuluvad, nõuded hotellide osas ja ma olin jahmunud mõne info poolest, mis ta rääkis seoses meie hotelliga. Paraku kõigest ma siin postituses kirjutada ei saa ega tohi, ent siiski oli huvitav teada. Kuna järjekordne nädal on lõppenud ja ma olen selle postituse kirjutamise lõpetanud peaaegu südaööl vastu uut nädalat, on aeg otsi kokku tõmmata ja magama heita, et minna vastu uuele nädalale ja uutele sündmustele, mida see nädal ees ootab. Aga et millised need on, sellest lähemalt saame me teada juba järgmises WEEKLY postituses. Ma olen selle nädala lõpus postitanud oma blogisse ka paar artiklit, millest üks on õpetlik ja mida võiks soovitada lugeda kõikidele, teine aga lähemalt sellest nostalgilisest ööst, mis leidis aset see nädal. Seega olge ikka valvsad ka nädala sees toimuvatest sündmustest, sest ma ikka postitan ka jooksvalt midagi oma blogisse, kui midagi märkimisväärset ja erilist toimub. Anna ka tagasisidet minu WEEKLY iganädalasele postitustesarjale, et teaksin paremini, mida järgmistesse postitustesse kirjutada, et teil ikka huvitav oleks lugeda. :) Tagasiside saad anda minu kodulehekülje kirjakeskuses, kui vajutad siia.

Mati Soonik "Elukargus"

Sellel nädalal alustasin siis uue raamatu lugemist, nagu oli mainitud. Minu meelest päris huvitav raamat, aga ka dramaatiline ja kuidagi "raske". Räägib palju kannatustest ja leinast, seda esimesed mõnikümmend lehekülge, mida olen jõudnud juba läbi lugeda. Leinast räägib just sellel toonil, kui raamatu peategelane Voldemor ja tema õed-vennad kaotavad oma isa. Autor võtab peategelase "mina"-rolli.

"Elukargus" kujutab romaanidest "Elujanu" ja "Elamisjulgus" tuttavaks saanud Voldemari elukäiku enne Teist maailmasõda. Ta on sündinud popsipere kolmanda lapsena, kuid jääb juba varakult isata. Raske majandusliku olukorra tõttu peab ta kooli pooleli jätma ning kõigest 14-aastasena mnema tallu pooleajasulaseks. Voldemarist saab läbi ja lõhki maamees, kes oskab teha kõiki talutöid, kaasa lüüa ehitustandril ja metsavarumisel. Kuigi töö ja kohustused olid maarahval alati esikohal, korraldati sageli ka ühisüritusi - peoõhtuid, kiigelkäimisi, mitmesuguseid kursusi, kust Voldemargi leiab oma noorpõlvearmastuse. Voldemarist kasvab sitke, kohusetundlik ja suure tahtejõuga noormees, kelle edasine elu on täis väljakurtseid ja õnnestumisi. 1941. aastal ta mobiliseeritakse ning seisab pikk sõjamehetee Punaarmees.

Selle nädala lugu: Johnny Ruffo "Take It Home"

Sellel nädalal leidsin ühe vana loo, mida ma algul arvasin, et see on poistebändi One Direction lugu, sest kui YouTubest otsida One Directioni nime, siis tuleb ka see lugu otsingutulemustesse ja kajastub nende bändi nime all, kuid tegelikult esitab seda artist nimega Johnny Ruffo ja lugu kannab nimetust "Take It Home". See lugu on seotud taaskord vanade mälestustega, kuid hakkas nüüd taas väga meeldima. Lugu ise on väljastatud aastal 2012. Skaneeri pilt paremal, et kuulata Spotyfies või vaata YouTube video. Selles iganädalases WEEKLY postitustesarjas ma teen ka vahepeal põgusa ülevaate kirjanduses ja muusikast, mis sellel nädalal domineerib.