"9. OKTOOBER, NELJAPÄEV"

"Saigi suvi kokku tõmmatud:

kollased lehed õunapuu alla hunnikusse.

Nüüd pimedas rabistab väljas sadada.

Kas tõesti kasvavad puudele uued lehed?"

Tõnu Õnnepalu luulekogust "kevad ja suvi ja"

Tere tulemast nädalasse 40!

Sügis võtab juba looduses silmatorkava jume. Vihmased, tuulised ja jahedad ilmad annavad mõista, et sügise tipphetk on saabunud. Kui veel septembris võis märgata puudel kohati kerget kollakat värvust lehtedel, siis nüüd on see juba looduses selgelt eristatav ja nähtav. Kahjuks, nii kurb kui see ka pole, aga iga päeva- ja nädalaga muutub pilt ainult hallimaks ja kurvemaks, seda siis nii looduses, kui ka meie ümber, tänavapildis. Päevad muutuvad lühemaks ja seda näitab juba minu õhtune kojutulek, mis näib nagu toimuvat südaöisel ajal. Ent ometi liiguvad veel bussid ja trammid ning poedki on avatud. Kui ma käisin reede õhtul Rakveres, siis tundus, nagu tõepoolest oleksin sattunud kella 23 ajal linna, kus valitseb kella kolmene öine meeleolu, kus kedagi pole tänaval ja autodki ei liigu, kuid kellaajaliselt ehk nii väga hiline aeg polegi. Eks see ole ikka nii, et väiksemates linnades kui Tallinn või Tartu, kipub linn "välja surema" juba varakult. Siis võib jääda isegi kell kaheksa õhtul tunne, nagu oleks viibinud linnas keset ööd. Mäletan seda sama tunnet veel aasta tagasi, kui käisin Valgas. [caption id="attachment_4225" align="aligncenter" width="3264"]

Selline näeb välja mu koduaknast olevad puud pühapäeva hommikul kell 09:46[/caption] Aga seda siis niipalju postituse algusest. Tegelikult kirjutan teile järjekordse "Weekly" iganädalase postituse, kus kajastan sündmusi lõppenud 40. nädalast. Viimastel nädalatel on olnud kombeks mu kolleegidel tuua õunu, neid on palju ka mu enda vanavanemate suvilas. Rongiga sõites märkan, et seenelised ja marjulised nopivad oma saaki, see on ju sügisene võlu, mida loodus pakub - tulla korra tagasi värskesse õhku ja korjata seda, mida suvi tublisti küpsetas. Ega sügis polegi alati morjendamise aeg, vaid ka rõõmu aeg.

Nostalgiline esmaspäev koos ajateenijatega KRA ees

Avaldati 3. okt 2017

Käesoleva nädalaga alustas ajateenistust ligi 1100 kutsealust, kellest ligikaudu 400 saavad oma uueks koduks pidada Tapa sõjaväelinnakut. Teenistus kestab kaheksa kuud ning selle raames õpetatakse välja reakoosseis.

Minu esmaspäev algas tegusalt, nagu ikka. Hommikul Narva maanteel korra asju ajades märkasin tulevasi ajateenijaid, kes olid ennast kohale viinud KRA asutuse sissepääsu ette. Mäletan seda aega isegi, kui pidin seal koos teistega ootama. Mõeldes sellele, ei oleks ma nende nahas tahtnud olla, sest kuigi ma armastan oma kodumaad ja seda iga aastaga rohkem ning rohkem, siis ajateenistus on mu jaoks olnud vaid tüütu kohustus, millesse ma ei suutnud tol hetkel integreeruda. Kohanemine uute inimestega on alati mulle ebameeldivust valmistanud, isegi tantsutrenni ja laulukoori minnes oli see mulle just sel põhjusel natukene raske, kuid nagu ajateenistuses, suutsin ka seal inimestega kohaneda. Kui võib nii üldse öelda, siis kooriproovides tunnen ma ennast juba tunduvalt paremini, sest seal on ka inimesi vähem. Ma olen nii kooris, kui ka tantsutrennis saanud lähedasemaks ühe inimesega, kellega ma ikka taasnägemise puhul vestlust alustan ja nemad minuga. Nii tore tegelikult! [gallery link="file" size="medium" columns="4" ids="4207,4208,4209,4210,4211,4212,4213,4214" orderby="rand"] Meenutused minu kaitseväes teenitud ajast Kuperjanovi JVP-s.

Head teenistus kõikidele vastalustanud ajateenijatele!

Piinlikkust valmistav tantsutrenn ja keerukalt koostatud repertuaar lõppenud nädala huvitegevustest

[caption id="attachment_4201" align="alignright" width="169"]

Foto SnapChati esmaspäeval tehtud snapist enne tantsutrenni[/caption] Tantsutrenn möödus hästi, kui analüüsida üldiselt. Nagu nädal tagasi tõrkusin ma teatud sammudega, oli ehk see esmaspäev suisa keeruline minu jaoks, kuna nad olid võtnud möödunud nädala neljapäeval ühte tantsu edasi, milles mina ei osalenud kooriprooviga seoses. Ma imestan, et kuidas osad inimesed saavad nii, et näiteks ei käi üldse paar nädalat trennis. Mulle on kohati nii vastuoluline see, et ma pean kooriproovide tõttu neljapäevased tantsutrennid vahele jätma, kuid ma ei kujutaks ette, kui ma peaks ilma mõjuva põhjuseta puuduma mitu nädalat. See oleks väga raske ja palju oleks tüli nii endale kui teistele, sest need kes juba hoolsalt trennis käivad ja kaasa teevad, peavad nende puudujatega arvestama, kes ei ole samme õppinud. Kuu lõpus palus mu ülemus et ma asendaksin oma sõbrannat, suure järeleandmise tulemusena ma ikka nõustusin, et asendan teda esmaspäeval. See tähendab minu jaoks seda, et ma pean tantsutrennist puuduma ja leidma millegi muu arvelt aega, et teistega enam-vähem järjel olla. Ehk siis loobun neljapäevasest koorproovist, kuigi ka see oleks lubamatu, sest ei ole ka see laulmine keeruliste nootide järgi nii lihtne. Nõuab hoolsat vokaalset harjutamist ja nootide selgeks õppimist. Sellest andis aimu juba neljapäeval minu koorikaaslase väide, et nemad harjutasid ühte "Ave Maria" lugu kuid, enne kui see toimima hakkas. Peab tunnistama, et tegu on tõepoolest keeruka ülesehitusega vaimulik lugu, mida me harjutame detsembris toimuval Peterburi konkursil.

Selle nädala märksõnaks on "rasked otsused, mis sünnivad lihtsatest ideedest"

Selle nädala olulisemaks teemaks on olnud minu jaoks õpilasesindusest ja õpilassaadikutest lahkumine. Selle põhjuseks on olnud peamiselt motivatsioonilangus, mida on omakorda põhjustanud erinevad sündmused, mis on hiljuti minu elus juhtunud. Seetõttu uuest nädalast ma enam ametlikult õpilaste huve ei esinda, ent siiski ei jäta ka ühtki abivajajat uksetaha. Ma tunnen, et esindustesse kuulumine ei ole enam minu jaoks. Ja ehk on see mõnes mõttes mõistlik otsus, sest siis jääks mul ka rohkem aega tegeleda veelgi olulisemate tegevustega. Teisipäevast algasid mul matemaatika lisakursused, mille aja osas suutsin olla taas mahamagav. Ei tea, kas see on mingisugune teisipäevane needus, sest eelmine nädal unustasin ära, et mu koolipäev pidanud olema pikem ja nüüd siis unustasin täiesti ära kursuste algus- ja lõppaja. Seega tegelikult selle asemel et hoopis koolist varem ära minna, ootasin mina ja passisin, kui kursused algavad, mis tegelikult olid alanud varem, nii et kursuse lõppedes ma hakkasin alles õpperuumi liikuma, kuid saingi pettumust valmistava teate osaliseks.

Kolmapäev oli õigusteaduste temaatikaga lõppenud õppepäev

[caption id="attachment_4202" align="alignleft" width="169"]

Kolmapäeva öösel tegelesin oma uurimistööga. Foto SnapChati snapist kell 4:29 varahommikul.[/caption] Et õigusteadusvaldkond põimib ajaga rohkem minu elu, oli kolmapäevane õppepäev aga eriti huvitav, sest toimus päeva lõppedes loeng tööõiguste valdkonnas, kus tutvustati tööandja- ja töötaja õigusi ja kohustusi. Igasugune selle valla temaatika tekitab minus hasarti, sest olen selles leidnud õige mina, kuigi ka veebiarendus on mind läbi aastate kire- ja armastusega täitnud. Lisaks, nagu ikka, oli mul ka sama päeva õhtul tööpäev, mis algas ja lõppes taaskord öise vahetusega. Sellel kolmapäeval "üllatusi" ei olnud, nagu nädal tagasi, ent tegemist oli siiski palju, palju. Koolist iga päevaga lisanduv õppekoormus surub mind vahel nurka ja ma tunnen, kuidas ma olen seotud ahelatega. Väga tihti tunnen päeva lõppedes tahtmatust ja viitsimatust, mida põhjustab vaimne väsimus. Minu jaoks varajased ärkamised ja pikk koolipäev lihtsalt sööb seda energiat, kuigi ise imestan, et kuidas nii, kui ma isegi ei tunne, et oleksin rasked vaimset tööd teinud. Aga juu selleks peab siis olema mingi seletav põhjust, millest ma aru ei saa. Kolmapäeva öösel, kui oli rahulik, tegelesin oma uurimistööga, milles oli palju numbreid ja statistikat.

Neljapäev, 5. oktoober oli õpetajate päev!

[caption id="attachment_4203" align="alignright" width="169"]

Õpetajate päeva puhul tegin ka ise kingituse õpetajale.[/caption] Lõppenud nädal ei ole sõnas ja pildis nii kirev, kui oli selleks nädal 39, siiski tasub äramainimist asjaolu, et neljapäev oli õpetajate päev! Selle päevaga läksin ka mina kaasa, kui ostsin enne tööletulekut juba kolmapäeva õhtul oma õpetajale lilled. Me alustasime ÕE liikmetega selle erilise päeva tähistamist nädala algul, kui leppisime kokku, kuidas kooli õpetajaid üllatada ja millise kavaga seda korraldada. Ma ise ei olnud seoses eelseisvate sündmustega, et ma lahkun ÕE-st ja ANDRASE projektist, eriti vaimustatud ja jäin selles küllaltki passiivseks. Need on minu emotsioonid ja tunded, mis sunnivad mind tagasi tõmbuma. Aga otsustasin seda ise teha ja korraldada, tuues vaid oma lemmikõpetajale lilled. Tegelikult kukkus see välja väga tobedalt ja ebaõnnestusin, kui sain teada, et ma ei saanudki oma õpetajat tolle päeva hommikul kätte, sest nad olid oma kolleegidega juba varakult sõitnud Eestist ära, ehk siis mul tuli isiklikult õnne soovimata jätta kingitus koolimajja ja tagasi ilma eriliste emotsioonideta kodu poole liikuda. See oli selline veider päev, et ma pidin olema hommikul hiljemalt kella poole üheteistkümneks kodus, sest kell 11 hommikul pidi tulema külalised, kellega ma kokku puutuda ei tohtinud, sest need olid mu kasuisa vanad kolleegid, kes ei tea minust mitte midagi. Et neljapäev oli tähtpäeva poolest eriline päev, oli see ka nagu mainitud, kooriproovi poolest eriline, sest me harjutasime taas Peterburi kava, milles on väga palju keeruka repertuaariga vaimulikke lugusid. Et me peame neid järjekindlalt harjutama, tekkis minus küsimus, mida ma teen selle ühe neljapäevaga, ehk siis neljapäevaga, kui ma pean kooriproovi arvelt minema tantsutrenni. See tekitab nagu juba öeldud, sisemist konflikti, aga tuleb juba leida mõistlik ja kuldne kesktee - kirik keset küla, sest ka tantsutrenn on omajagu oluline ja ma ei taha sealt terve nädal (mõlemad trennid) puududa, et mul on tähtis esinemine Peterburis. Siin tuleb mängu aja planeerimine, mida kahetsusväärselt paljudel minu tuttavatel ei ole, sest nad ütlevad kogu aeg et neil on kiire ja kiire ning palju tegemist kuid kõik mida mina selles vaid näen, on see, et nad lihtsalt ei oska oma aega planeerida, sest ma leian et inimene leiab alati aja oma tähtsate inimeste jaoks, kui on aga väga tahtmist ja soovi.

Nädala lõpp Rakveres

[caption id="attachment_4204" align="aligncenter" width="504"]

Foto Facebooki VikerHeart üritusest[/caption] Reede õhtul, peale tööd sõitsin Rakverre, Festnordi aftekale Rakvere kultuurikeskuses, kus toimus Vikerpeo sarjades üks "lahe pidu". Miks jutumärkides? Sest kuigi see oli paljuootavalt eriline sündmus, mis ei leidnud seekord aset Tartus, oli seal väga vähe inimesi, tundus nagu midagi oli aga midagi ei olnud ka. Ma läksin sinna seekord üksi ja jäin ööseks ööbima Rakvere ühte hostelisse. Kahjuks Tallinna tulin tagasi emotsioonitult, aga Rakveres oli muidu tore vahepeal käia. Laupäev oli kuidagi selline emotsionaalselt raske päev. Otseselt selleks nagu põhjust ei olnud, aga tundsin ennast väga stressis. Kindlasti ei olnud selle põhjuseks Rakvere igav pidu, ehkki kuuldes hiljem oma tuttavalt tagasisidet mida ta ühelt sealtviibijalt sai minu kohta, oli küll väga rõõmu valmistab. Mitte et ma oleksin selliseid asju varem mitte saanud, aga ikka on tore vahel oma ego upitada, ka siis, kui olukord tundub olevat trööstitu ja lootusetu.

Seda lootusetust tundsin aga eriti palju laupäeval, kui tööl olles oli maja täis purjus napsitajaid, kes olid tulnud kabareest ja suundusid edasi öökluppi "Amigo".

Veel mõningatest märkimisväärsetest sündmustest...

8. oktoober 1925

See on minu isiklikus elus päev, kui mu vanavanaema, kes on juba siit ilmast ammu aega lahkunud, oleks saanud 92-aastaseks. Paraku lahkus ta meie seast, kui oli 86-aastane. See juhtus täpselt 31. märtsil 2011 kell 19:00. Miks see päev on mu jaoks oluline, ei ole mitte ainult selle pärast, et tegemist oli mu sugulasega, vaid tegemist oli inimesega, kes mind kasvatas ja toitis, kes riietas mind kui ma läksin kooli ja kelle range käe all õppisin ma kiiresti lugema ja kirjutama, kui olin veel algklassides. Kuigi ma olin väiksena võib-olla veidi jonnakas, on ta siiski aastatega saanud mulle oluliseks inimeseks ja mõtetes olen sel päeval temaga, soovides talle parimat seal kusagil teisepoolsuses, kus ta ka ei viibi...

Valimised lähenevad!

See nädal tegin ma koostöös postimees.ee valimiskompassiga testi, millise erakonna poolt peaksin oma eelistuste kohaselt algaval nädalal KOV valimistel hääletama. Sellised olid siis minu tulemused: [caption id="attachment_4206" align="aligncenter" width="829"]

Minule soovitas Postimehe valimiskompass Valimisliitu Vaba Tallinna Kodanik.[/caption] Minu prioriteedid on algaval valimistel eeskätt suunatud erinevate inimeste võrdsele kohtlemisele ja rohelisele mõtteviisile. Üleliigsed jaburlused on minu jaoks rikaste(uhkete)- ja mugavate inimeste loosungid, millesse mina ei panusta. Üldiselt võib ka öelda, et sellega lõppes nädal 40, sest pühapäeval ma magasin öisest vahetusest ennast välja ning puhkasin, et alustada uut nädalat, nädalat 41 - millest juba nädala pärast ka uus "Weekly" postitus. Etterutavalt ütlen, et uus nädal toob kaasa sündmusi Tartust, kus toimub järjekordne ja igakuine Vikerpidu. Et teada, kas see pidu oli lahedam, tuleks kindlasti heita nädala pärast pilk minu blogisse, kui siin juba varem midagi vahepeal ei juhtu... ;) Samuti saad lugeda uuel nädalal ka valimistemelu, millest ma kindlasti teen põgusa ülevaate oma Weekly postituses. Sina aga mine ka kindlasti valima - nii annad kodanikuühiskonnas oma panuse, millest ma koostan ka seekord uurimistöö! Head uut nädalat! [caption id="attachment_4226" align="aligncenter" width="3264"]

Nädal 40. lõppes[/caption]